Eestikeelsed liiginimed nii ja teisiti

Eestis on enam kui 30 000 eluslooduse liiki. Nende nimesid kirja pannes aitab mõtteselgust suurendada nii algustähe- kui ka kokku-lahkukirjutamisreeglite hoolikas järgimine.

Algustäht

Kindlasti on koolis õpitust jäänud meelde, et eluslooduse rühmade – taimede, imetajate, lindude, putukate, seente jt – nimetused kirjutatakse väikese algustähega:

Vahepeal mittesöödavaks peetud tõmmu riisikas on söögiseene maine jälle tagasi saanud.

Kohanimelise täiendi võib üldkeeles kirjutada suure algustähega (Euroopa angerjas, Sahhalini viirpuu), erialakeeles on aga eelistatud väike algustäht (euroopa angerjas, sahhalini viirpuu). Ent nii üld- kui ka oskuskeeles tuleb kohanimi kirjutada väikese tähega siis, kui see liitub järgmise sõnaga sidekriipsu abil:

Päevaliblikas norra-kannikesetäpik on üks kümnest Eesti rabadega seotud liblikaliigist. 

Isikunimelised täiendid kirjutatakse taimede puhul suure algustähega nii üld- kui ka erialakeeles:

Tülikad nuhtlusliigid hiid-karuputk ja Sosnovski karuputk võivad hõlmata mitmekümne hektari suurust ala.

Ida-Balti endeemse Lippmaa hunditubaka esinemine Eestis on ebaselge.

Kokku-lahkukirjutamine

Silm tuleb peal hoida ka kokku- ja lahkukirjutamisel ning sidekriipsul, sest sellest sõltub sõna käänamine ning vahel ka tähendus ja mõtteselgus. Lahku kirjutatud liiginimetustes tuleb vajaduse korral käänata nii täiendit kui ka põhisõna:

Koduaia supermarja musta sõstra ja karusmarja ristamisega on aretatud mitu põnevat sorti. (Erialakeeles on eelistatud lahkukirjutamine, üldkeeles on võimalik ka kokkukirjutus.)

Väga haruldast väikest pisitigu on Eestis leitud vaid Saaremaalt ja Puhtu poolsaarelt.

Kui aga liiginimes on laadi või liiki märkiv täiend sidekriipsuga ühendatud, siis täiendit ei käänata:

Väike-konnakotka pesaelu saab sel aastal jälgida ka veebikaamerast.  

Must-toonekure peidulist pesa võib hea õnne puhul märgata vanas metsas puu võras.

Valkjasrohekat põõsjat mets-põdrasamblikku võib leida kasvamas peamiselt maapinnal.

Kirjaviis

Teaduskirjanduses ja ametlikumates tekstides lisatakse eestikeelsele liiginimele ladinakeelne nimi, mis kirjutatakse kaldkirjas eestikeelse nime järele sulgudesse:

Selle aasta puu on harilik mänd (Pinus sylvestris).* 

Hea on teada, et liiginimede kirjutamisel teevad erialaterminite komisjonid täiendusi ja kohendusi. Seda, kuidas loodusest saadavat head tunnet kirjas veatult väljendada, saab lisaks keeleallikatele uurida ka määrajatest ja avalikest terminibaasidest.

* Kuna näitelause on kaldkirjas, on ladinakeelne liiginimi kirjutatud otsekirjas.

Autor Sigrid Ots