Eesti Keeletoimetajate Liidu suvepäevad Naissaarel

7. juuli 2018. aasta hommikul kella poole kümne paiku võis Tallinna Kalasadamas näha suuremal hulgal naisterahvaid, kes mõnusasti sumisedes aeg-ajalt üle õla siia-sinna pilke saatsid. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist oli 23 keeletoimetajaga, kes otsisid silmadega taga liidu pealikut ehk Eglet. Ega siis keegi ilma temata julgenud Monica-nimelise laeva pardale astuda. Varsti tuli meie juurde meretuultes karmistunud silmavaatega mees, kes tahtis hakata meid laadima hoopis Elina-nimelisele alusele. Meie aga piidlesime kipakat alust kahtlustava pilguga ja otsustasime ikkagi ära oodata Egle saabumise. Kui Egle kohale jõudis, läks asi veel huvitavamaks. Selgus, et oleme hoopis vales sadamas, misjärel hakkasid liidu suvepäevad kohe aktiivselt pihta. Nimelt tuli teha väike matk Lennusadamasse, kus meid ootas aurik Katharina. Matkalisi aitas transportida ka väike veoauto, mille kasti osa meie naistest istuma pandi. Teine osa eelistas jalgsimatka, ent Katharina pardale jõudis õnnelikult kohale kogu naiskond. Suvepäevad olid saanud värvika alguse.

Tunniajane merereis kulges sama meeleolukalt edasi. Selle eest hoolitsesime ise, ent ka kapten isiklikult. Esmalt olid kõik reisijad oodatud kaptenisillale, et saada aimu laeva juhtimisest ja lasta teha endast-sõpradest üks tore pilt. Muidugi ei tohi suvepäevadele tagasi mõeldes unustada äärmiselt tähtsat asjaolu: hommikust õhtuni kiitsime aga ilma, mis oli päikseline, soe ja mõnus. Kohale jõudes oli tunne, nagu oleksime saabunud kuhugi paradiisisaarele, ehkki Tallinn paistis rannast hästi kätte. Ilmselgelt olid suvepäevade organiseerijad ilmataadile hästi maksnud ja me olime selle eest tänulikud.

Naissaare turismi- ja puhkekeskuses võeti meid soojalt vastu. Meie käsutuses olid peremaja, kämpingud ja saunamaja. Pisukese puhkehetke järel kogunesime kohviku juurde, et keha kinnitada, misjärel tuli panna vaim valmis paaritunniseks ekskursiooniks. Kastiautojuhist giidi nimi jääbki vist saladuseks: mõne jaoks oli see Kalev, mõne jaoks Tiit, juttudest käisid läbi ka Urmas ja Meelis. Igal juhul oli meie giid tasemel nii autojuhi kui ka jutuvestjana. Eraldi väärib märkimist tormiline ja elevust tekitanud veoautosõit, mis demonstreeris me südi naiskollektiivi toimetamistöös karastunud närvikava. Kõigepealt viidi meid saare põhjaossa, kus meile tutvustati tsaariaegse suurtükipatarei jäänuseid. Neist meeldejäävaimad olid rohtunud kahuripesa ja tulejuhtimistorn, millest viimasesse söandasid julgemad taskulampidega ka siseneda. Edasi kimasime saare lõunaossa, kus meile näidati nõukogudeaegset meremiinide ladu. Saladuseks jäänud nimega giidist sohver tegi meile puust ja punaselt selgeks, kuidas üks meremiin õigupoolest saarele sai, kuidas see aktiveeriti ja kuidas seda oleks saanud vaenlaste vastu kasutada. Hea meel oli kuulda, et kogu Naissaarel olnud sõjatehnikast ei läinud siiski midagi lahingutes käiku: seda hoopis hävitati korduvalt, kui võim vahetus, ehkki paljude inimeste aastatepikkune töö läks nii tühja. Kokkuvõttes saime teada, et Naissaar oli pikka aega militaarne paik, kus toimunu oli aastakümneid kaetud saladuslooriga. Kahjuks on sel põhjusel saarelt kadunud põlisrahvas ja praegugi on seal püsielanikke vaid kümne inimese jagu.

Värvika ekskursiooni järel kogunesime puhkekeskuse seminariruumi, et kuulata keeletoimetaja töökoormuse ja -tasu uuringu kokkuvõtet ning arutleda tulemuste üle. Praegusest olukorrast pildi saamist ja selle põhjal järelduste tegemist raskendab juba see, et (keele)toimetajate kollektiiv on väga eriilmeline ja ametinimetuse taga võib olla mitmesuguseid tööülesandeid. Oli ilmne, et Külli etteaste tekitas huvi, mida tõestasid ettekande käigus tekkinud innukas keskustelu. Mida teha, kui tööandja või tellija rõhub kvantiteedile ja tööks antavat aega napib? Milline on heaks toimetamistööks kuluv mõistlik aeg ja mil määral on seda – tekstide eriilmelisust arvestades – võimalik kindlaks määrata? Milliseid tegureid tuleb seejuures veel arvestada? Kas ja kuivõrd erineb tõlke toimetamine originaalis emakeelse teksti toimetamisest ning kui suur peaks olema tõlkija ja kui suur toimetaja panus? Arutelul jäi kõlama mõte, et meil keeletoimetajatena tuleb end kõigepealt ise väärtustada ja õppida end ka vajadusel kehtestama. Kui teeme järeleandmisi hinnas ja keskendume kvantiteedile, kaotame paratamatult kvaliteedis ja õõnestame enda jalgealust. Sel moel saadame ühiskonnale sõnumi, et toimetamine ongi pelgalt komade panek ja näpuvigade parandamine. Jõudsime järeldusele, et öeldu eeldab omakorda pidevat teavitustööd, mida ei saa teha keegi peale meie eneste. Oluline on seejuures pöörata tähelepanu sellele, et nimetaksime ise asju õigete nimedega. Näiteks ei erista sageli ei tellijad ega tööandjad keeletoimetamist korrektuurist, ent seda järjekindlamalt peaksime ise nende erinevust teadvustama. Nii kergitasid mõnedki meist kulmu, kuuldes, et keeletoimetamise maht võib olla ka 55,5 lehekülge päevas. Kokkuvõttes on kogutud andmed sedavõrd rikkalikud ja mitmekesised, et võimaldavad edaspidi käsitleda keeletoimetaja kutse paljusid teisigi tahke. Uuringutulemusi vaadeldakse lähemalt ka liidu aastaraamatus, mis näeb ilmavalgust tänavu sügisel.

Pärast elavat arutelu maitses õhtusöök kohe eriti hästi. Õhtusöögi järel jagunes meie grupp kaheks: üks osa jäi puhkekeskusesse saunatama ja jutustama, teine suundus kultuurielamusi otsima. Nimelt toimus just sellel laupäeval Omari küünis üks Nargenfestivali esietendusi pealkirjaga „Ustav süda, sa loodad tühja“. Händeli koomiline kantaat tekitas meie kultuurihuvilistes vastakaid tundeid: oli neid, kellele etendus väga meeldis, ent ka neid, kes õlgu kehitasid või seda sisutuks pidasid. Maitse üle ei vaielda, aga õnneks kaklema ka keegi ei läinud. Muide, neile, kes veel ei teadnud: Nargen on Naissaare ajalooline nimi, mille päritolu kohta on erinevaid versioone. Tuntuima teooria järgi on tegemist rootsi laenuga. Ent on seisukohti, et algtüvi on üldse soome-ugri päritolu ja tähendanud ürgsoome keeles neeme või poolsaart. Huvitav on seik, et tüve on tagasi viidud ka sanskriti keelele (nara ’vesi’).

8. juuli hommik algas samuti kauni ilmaga, millele lisandus mõnus hommikusöök. Oli ka neid, kellele olid värske õhk ja kosutav maatoit sedavõrd hästi mõjunud, et nad hommikusöögile ei jõudnudki. Aeg aga liikus kõigi jaoks vääramatult ürituse lõpu poole ja jäänud oligi vaid juhatuse avatud koosolek. Kuna meid oli korraga kohal üsna palju ja vahepeal sai töökoormuse ja -tasu teema settida, otsustati koosolekul eilset arutelu jätkata. Lisaks uuringutulemustest inspireeritud seisukohtadele käidi välja häid mõtteid selle kohta, kuidas ja kuhu võiksime edasi liikuda. Avaldati arvamust, et liidu internetilehele võiks kirja panna keeletoimetaja maksimumkoormuse (nt 15 lehekülge päevas). Samuti leiti, et võiksime sõnastada keeletoimetamise hea tava: suunised keeletoimetamist pakkuvatele asutustele, et viimased saaksid nendega tööd kavandades arvestada.

Arutlesime selle üle, kas liidu lehel võiks kuidagi kajastada keeletoimetaja töötasu. Kalduti arvama, et on otstarbekam kirja panna keskmine, mitte minimaalne töötasu. Ühiselt oldi seisukohal, et keeletoimetaja peaks teenima vähemalt riigi keskmist palka ja seda peaks ka julgema küsida. Viimane käib ka tööks vajaliku aja kohta: peame ise oma aega väärtustama ja selle eest väärilist tasu küsima. Äkki on otstarbekam üldse tunnitasuga rehkendada? Leiti, et senisest enam tähelepanu võiks pöörata maine kujundamisele, sh kasutada selleks tõhusamalt ja julgemalt Facebooki. Üks nutikaid soovitusi oli vaadata teiste riikide keeletoimetajaid koondavate kehamite tegevust ning uurida toimetamise eest saadavat töötasu võrdluses tõlkimise eest saadava töötasu ja riigi elatustasemega. Peatusime ka lõputööde keeletoimetamise eetikaga seotul (kuivõrd õige on selliseid pakkumisi üldse vastu võtta ja kui palju on eetiline töötasu küsida).

Kella 11.30 paiku võttis aurik Katharina hääled sisse, et viia meid tagasi Tallinna. Tundus, et nii mõnigi meist vaatas kaldale jõudes igatsevalt tagasi Naissaare poole. Neid mõnusaid, meeleolukaid päevi jäävad meenutama Facebookist leitavad fotod. Hoiatus! Tegemist on ülesvõtetega, mis võivad üritusest ilma jäänutes tekitada veidi kadedustki, ja seda täiesti põhjendatult. Jääb vaid loota, et ehk juba vähem kui aasta pärast on meil kõigil võimalus taas kokku tulla ja nautida-jagada väärtuslikemat, mis meil on – oma aega.

Ülevaate koostasid Reet Hendrikson ja Siret Linnas