Eesti keel on meie kodukittel, kontorikostüüm ja pidurõivas

Emakeelepäeva ootel uurisin eesti kirjandusklassiku abiga, kuidas olid Eestis lood emakeelega 19. ja 20. sajandi vahetusel.

A. H. Tammsaare ütleb „Tõe ja õiguse“ II osas eesti soost koolijuhi Mauruse suu läbi:

„Ainult armastus teeb asjad elavaks. Aga mis keelt armastame kõige rohkem? Oma emakeelt. Mis on meie emakeel? Eesti keel on meie emakeel. Sest pole ühti, et haritud rahvas ei taha eesti keelt kõnelda, vaid pursib saksa ja vene keelt, mis on meie riigi ja armulise keisrihärra keel, nii et ka meie teda tema majesteedi armust selgesti kõnelema õpime nagu saksadki, et võiksime iseenda eest kosta kirikus, koolis ja kohtus. Aga kas keegi armastab oma ema sellepärast vähem, et ta on väiksem ja vähem haritud kui võõrasema või mõni muu peenike proua? Ei mitte, vaid võõraid meie austame, nagu on iga korraliku inemise kohus, aga oma armastame. Aga et meie koolitud inemised tahavad kodus kõnelda aina saksa keelt ja et mõned sõimavad neid kadakaks, siis pole see mitte sellepärast, et nemad põlgavad oma emakeelt, sest inemine ei saa seda põlata, mis ta armastab, ja emakeelt meie armastame kõik, vaid see on sellepärast, et emakeel on meile püha, nii kallis ja püha, et meie teda tarvitame ainult suurtel ülemaalistel rahvapidudel, mida peame keisri majesteedi armust. Emakeel on meile nagu mõni kallis pidurõivas, mille ajame omale selga ainult suurtel ja kallistel pühadel. Aga meie ei või mitte alati pühi pidada, vaid peame tööd tegema, aina tööd tegema, sest meie oleme väike ja vaene rahvas, nii et meie võime ainult harva omale pidurõivad selga ajada, see on emakeelt kõnelda. Aga meie tahame teda ikka au sees pidada ja teda armastada, nagu peab katoliku kirik au sees vana ladina keelt ja vene kirik slaavi keelt, mis on nende kallid ja pühad keeled.“

Nagu Tammsaare meile näitab, oli eesti haritlaskond 19. ja 20. sajandi vahetusel saksa- ja venekeelne. Oli venestamise aeg – eestlane pidi selgeks õppima vene keele, et kosta enda eest kirikus, koolis ja kohtus. Eesti keel oli köögikeel. Mauruse suu läbi nimetab Tammsaare emakeelt küll ka kalliks ja pühaks, aga pöörab selle mõtte kohe pahupidi, kui võrdleb eesti keelt pidurõivaga, mida saab kanda harva, ja koguni ladina ja kirikuslaavi keele ehk elavast kasutusest taandunud keeltega.

Kuidas on lood tänapäeval? Kirik, kool ja kohus on eestikeelsed. Eestlase kodukeelgi on üldiselt eesti keel. Aga olgem enda ja oma pereliikmete koduseid tegemisi hinnates ausad: füüsiliselt küll kodus olles veedame pool aega virtuaalmaailmas, mis on enamasti ingliskeelne. Nii sealt kui muudegi allikate kaudu jõuab meieni teise keele mõju, mis võib olla kohati sama tugev kui Tammsaare ajal saksa ja vene keele oma.

Eestikeelseid raamatuid ilmub rohkem kui kunagi varem, kuid kui palju neid õieti loetakse? Ka tänapäeva „keisri“ ehk Euroopa Liiduga saab enamasti asju ajada eesti keeles, sest eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel. Aga kui paljud Eesti poliitikud ja ametnikud tõlgi abi tegelikult kasutavad?

See, kas kasutame eesti keelt „pidurõivana“ või kõikjal, kus saab, on üksnes meie endi teha. Võime lugeda eestikeelset kirjandust, võibolla koguni eelistada hästi tõlgitud ja toimetatud eestikeelset tõlget ingliskeelsele originaalile. Võime otsustada nimetada oma loodava äriühingu ilusa eestikeelse nimega. Meie teha on, kas valime Windowsi programmi eesti- või ingliskeelse. Võime valida, kas pikkida eetrivestlus või intervjuu ingliskeelseid väljendeid täis või proovida väljendada end emakeeles. Inglise keelt kesktasemel oskav Eesti poliitik või ametnik võib valehäbita ajada asju ka väljaspool Eestit eesti keeles ja jätta oma mõtete inglise keeles vormistamise elukutselise tõlgi hooleks.

Kõige olulisem, mida saame teha, on aga tulla välja ingliskeelsest virtuaalmaailmast ja suhelda oma kodustega päriselt. Mis keeles, on ehk ütlematagi selge.

Kirjutanud Mari Koik