Üks lihtsamaid viise muuta teksti kompaktsemaks on kasutada asesõnu, nt lauseis Muri on eile loomapoest ostetud sinikirju pehme loomakese üle väga õnnelik. Ta (= Muri) võttis selle (= eile loomapoest ostetud sinikirju pehme loomakese) isegi jalutuskäigule kaasa. Mõelda, milline aja- ja ruumivõit!

Siiski-siiski! Nii autoril kui ka toimetajal tasub silmas pidada mitmeti mõistetavuse ohtu, mida asesõnade kasutamine kätkeb. Keerulisem on lugu siin: Pille ostis eile Murile loomapoest kaheeurose sinikirju pehme loomakese. Tal oli selle üle nii hea meel, et ta võttis selle isegi jalutuskäigule kaasa. Vahest oli Pille oma leiu üle õnnelik? Ka teise ta all saab mõelda nii Pillet kui ka Muri. Kui esimene tal seotakse Pillega, tehakse tõenäolisemalt sama ka teise ta-ga. Muidugi: kui mõtleme mõlemal juhul Pillet, siis milleks üldse Muri mainida? Sel juhul sõnastataks ka teisiti, nt Pille ostis loomapoest kaheeurose sinikirju pehme loomakese, mille üle oli tal nii hea meel, et võttis selle isegi jalutuskäigule kaasa. Esialgseis lauseis oli rõõmus Muri, mitte Pille. Seega, et kindel olla, keda mõeldakse, võiks kirjutada Pille ostis eile Murile loomapoest kaheeurose sinikirju pehme loomakese. Muril oli selle üle nii hea meel, et ta (= viimati mainitu ehk Muri) võttis selle isegi jalutuskäigule kaasa.

Teksti kirjutades ja toimetades ei tasu üle mõelda. Ometi tuleks meeles hoida asesõnade krutskilikku laadi: sõnakorduse vältimine sisusegaduse arvelt pole seda väärt.

Kirjutanud Karet Eesmäe