2021. aasta suvepäevade mõlgutusi

Kes? Keeletoimetajate liit

Kus? Taevaskojas

Millal? 14.–15. august 2021

Kuidas? Rõõmsa meele ja sirge seljaga, teadmis- ja seiklushimuliselt

Miks? Tahtest koos olla, armastusest oma kutse ja kutsumuse vastu

14. august kell 11. Väikse vihmasabina saatel jõudsime Taevaskotta, kaasas reisivarustus, tühi kõht, rõõmus meel ja ootusärevus. Saabujaid võtsid vastu Taevaskoja imeline loodus ja kodune pirukalaud, millest nii mõnedki reisilised olid oma Taevaskoja-teekonna vältel juba pikalt kõnelnud. Tulijatel ei tulnud pettuda. Ahjusoojad pirukad tõotasid keha ja vaimu kosutavaid päevi ning selliseks need tõepoolest kujunesidki. Paljutõotav oli juba ainuüksi seminariruumi õhuline ja hubane puitarhitektuur, mis oli nagu loodud ühistunde tekitamiseks.

Kehakosutusele järgnes vaimukosutus. Psühholoog ja suhtlemistreener Kaie Aruoja aitas meil süüvida keeletoimetaja ja tellija suhete keerukasse maailma. Teemaring on sedavõrd põnev, et peatugem sellel veidi pikemalt.

Inimeste koostoimimise paratamatu osa on mõistmis- ja suhtlustõrked: väikestest möödarääkimisest kuni räsivate, mitut osalist hõlmavate konfliktideni. Ei jää neist puutumata keeletoimetajagi. Mida hakata peale keeruka kliendi, autori, kolleegiga? Mis on keeletoimetaja töös raske, mis teeb rõõmu? Milline ei tohiks keeletoimetaja olla? Nendele küsimustele vastuseid otsides jõudsime tõdemuseni, et keeletoimetajal – nagu õigupoolest mis tahes teise eriala esindajal – tuleb esmalt õppida iseennast tundma ja saada aru enda vajadustest. Võime näha iseennast, enda tööd ja suhtlust kõrvalpilguga on oskus, mida õpime kogu elu. Vanade kreeklaste „gnothi seauton!“ on niisiis ka eduka töösuhte alus. Kuidas maandada iseenda ja suhtluspartneri ärevust, luua usaldust ja turvatunnet? Kaie oskuslikult suunatud arutelu toel adusime, et suhtlemiseks pole olemas üldkehtivaid valemeid, sest inimesed on erinevad. Ometi on olemas põhitõed, mis lähtuvad inimese olemusest ja mille eiramisel on igasugune lävimine raskendatud. Üks ehk veidi ootamatuid ja mõtlemapanevaid märksõnu oligi turvatunne. Kõnetav oli mõttekäik, et ebakompetentsustunne on seotud ebaturvalisusega, turvatunne aga on omakorda inimese üks baasvajadusi.

Mõtiskelu käigus peatusime ka filosoofilisel, metakeelelisel tasandil. Kuidas mõjutab lävimist see, kuidas me suhtluspartnerit mõtestame ja nimetame? Kas kõneleme suhtluskaaslasest kui kliendist, autorist, kolleegist? Igaüks neist kujundab me hoiakuid veidi erineval moel, nii hoiakut oma töö kui ka suhtluspartneri vastu. Keel mõjutab mõtlemist ja mõtlemine keelt, nagu Wittgenstein tõdes.

Pisike vihmasabin, mis meid saabudes vastu võttis, taandus üsna varsti pärast me kohalejõudmist. Tal ei jäänudki muud üle, sest Helika üksikasjalik stsenaarium ei näinud lihtsalt teisiti ette! Sestap ootas meid pärast kehakinnitust Taevaskoja loodus, kellele enda füüsilisi, matemaatilisi, kujunduslikke, tasakaalu- ja koostööoskusi proovile paneva meeskonnamänguna, kellele jalutustandrina. Oli neidki, kes olid jumalikust metsaõhust nii lummatud, et lasid end jalutusrajal Taevaskoja hallvanakestel eksitada. Igal juhul jõudsime kõik punkt kella seitsmeks toidulauda, sest päevakava nägi ette juustuga täidetud ahjukana ja küpsisetorti.

Õhtusöögile järgneva saunaõhtu osadusringis läksid meeskonnamängu aardekirstust leitud ja auhinnaks saadud kaks vahuveini demokraatlikult jagamisele, aga sellega kaasas olnud tordid läksid õhtu külluses meelest ka kõige maiamatel meist. Köetud saun õdusa eesruumiga ja kaetud suupistelaud lõid keeletoimetajate usaldus- ja inforingiks mõnusa tausta. Õhtuhämaruses leidiski aset hoogne keelearutelu, mis juba ainuüksi oli Taevaskoja-sõitu väärt. Keskustelu jätkus kella kaheni öösel, ent siis langesid meist tugevaimadki.

Pühapäeva hommikul jätkus kõik, nagu kava ette nägi: vihmatu ilm, puder, võileib ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Kõhud head-paremat täis, võttis meid peale rong Peetrike. Need, kes Peetrikesega veel sõitnud ei ole, võiksid kujutleda sõitu karussellil, ainult otse ja piki maanteed. Või siis meenutada piilupardi rongisõidu-lugu. Peetrike tšuhhtšuhhitas meid Ahja jõe äärde, kus jagunesime kanuudesse. Tõdesime, et kivide, roigaste ja käänakute vahel seilamisel ning vaba vooluvee otsimisel on märkimisväärselt palju ühist toimetajatööga. Ehk ongi just taoline seilamine midagi, mis teeb toimeajatöö põnevaks? Eriti kui näed kärestikes ulpides muinasjutulist jäälindu, mis on otsekui tasu takistustest tulvil teekonna ettevõtmise eest.

Kanuuteekonna lõpus ootas meid kaldal lihtne kosutav eine, mis näis tühjade kõhtude tõttu eriti hõrk. Kuumale boršile sekundeerisid eelmisel õhtul külmikusse unustatud tordid. Ja ühtäkki saidki otsa nii kaks torti kui ka suvepäevad. Said otsa nagu kirss tordil. Muidugi leidis hüvastijätt aset ettenähtud stsenaariumi järgi ehk siis sügava kahetsustundega. Need, kes kogu sest ilust ja mõnust ilma jäid, saavad lehitseda Facebooki riputatud pilte ja oodata järgmist suve. Aitäh Helikale ja teistele korraldajatele ning kõigile osalenutele! Oli hiiglama tore!

Koostanud Ülle Sihver ja Reet Hendrikson