17. seminar keelekorralduse teemal
- 22.01.2021
22. jaanuaril 2021 kogunes toimetajaseminarile Zoomi üle saja keelehuvilise. Seekordne seminar oli ajendatud keeletoimetajate uudishimust ja murest: mida on plaanis muuta keelekorralduses ja mis ootab keeletoimetajaid ees? Samuti otsisime koostöövõimalusi ja viise, kuidas saaksime keelekorralduse arendamisel abiks olla.
Esimene esineja Arvi Tavast (Eesti Keele Instituut) rääkis eesti keele uurimisest, kirjeldamisest ja arendamisest, peatudes pikemalt sõnastike koostamisel. Eesti Keele Instituut töötab selle nimel, et sõnastikud põhineksid üha enam kindlal keeleteadmisel, mitte koostaja kõhutundel ja idiolektil. Nüüdseks on Arvi Tavasti sõnul tavapärane, et sõnastikuartikli koostamise käigus tehakse korpusepäringuid ja peetakse nõu ekspertidega, üha enam tehakse katseid keelekasutajatega. Muu hulgas on subjektiivsuse vähendamisel häid tulemusi andnud keelenõuandjate Skype’i-grupp, mis võimaldab keerulisi keeleküsimusi suurema rühmaga arutada.
Kõlama jäi mõte, et suurema deskriptiivsuse poole on liigutud juba tükk aega, alates 1960. aasta ÕSist. Uusi tuuli on toonud EKI töörühmade (eeskätt seletava sõnaraamatu ja ÕSi töörühma) tihedam koostöö alates 2019. aasta sügisest. See on võimaldanud asju laiemalt arutada ning tutvuda üksteise seisukohtade ja meetoditega.
Lõpetuseks kinnitas Arvi Tavast, et keeletoimetajatele, kes soovivad teksti paremaks teha ja kasutada objektiivseid andmeid, püüab EKI neid pakkuda ja olla keeletoimetajatele üha kasulikum.
Ettekande järel tunti huvi e-keelenõu tuleviku vastu. Arvi Tavast selgitas, et e-keelenõu oli omaaegne katse teha koondpäringut ning näidata ÕSi ja seletavat sõnaraamatut kõrvuti, et inimesed teadvustaksid nende erinevust. Järgmine loogiline samm oli sõnastike andmed ühendada, dokumenteerida nende erinevused ja neid põhjendada.
E-keelenõus olevaid sõnastikke enam ei arendata. Ühendsõnastikku koondatakse EKI tänapäeva eesti keele üldsõnastikud. Seal pakutakse sama sisu, mis on siiani olnud kättesaadav. Ühendsõnastik võibki olla e-keelenõuga vastuolus – see näitab seisukohtade muutumist.
Liina Lindström (Tartu Ülikool) tuletas ettekandes „Keele varieerumine, standardiseerimine ja keeleviga: kuhu tõmmata piire?“ esmalt meelde keele varieerumise põhitõed. Et teha varieeruv keel kõigile vastuvõetavaks ja ühtmoodi mõistetavaks, on vaja seda standardiseerida ehk normeerida.
Liina Lindströmi meelest on huvitav küsimus, kui tähtsaks peetakse normeeringute kui ühiskondliku kokkuleppe järgimist. Keelevigu käsitlevate üliõpilastööde järgi sõltub suhtumine keeleveasse selle tüübist, vastuvõtjast ja autori taustast. Näiteks täheortograafiavead mõjutavad hinnangut kirjutaja intelligentsusele palju enam kui kokku-lahkukirjutamisvead ning interpunktsiooni- ja tühikuvigadesse suhtutakse küllaltki sallivalt. Kas saab siis pidada normeeringust lahknemist keeleveaks, kui vastuvõtja ei taju seda veana?
Mõningane standardiseerimine on Liina Lindströmi meelest kindlasti vajalik, kuid võiksime mõelda, kuhu piirid seada. Kui norminguid oleks vähem, aga nad oleksid selgemad ja põhjendatumad ning loomuliku keeletunnetusega kooskõlas, muutuks lihtsamaks nii keeleõpe kui ka keeleprofessionaalide töö. Lõpetada võiks vähemalt sõnatasandi normeeringud, nt tähenduste normeerimise, ning normeeringud, millega on keelekasutajad olnud hädas aastakümneid. Liigne normeerimine vähendab keele mitmekesisust ja väljendusrikkust, seega ei oleks vaja vältida paralleelselt kasutatavaid keelendeid, sest varieerumine on keeles loomulik.
Seejärel kutsus Reili Argus (Eesti Keeletoimetajate Liit) ettekandes „Lugeja ootused. Keeletoimetaja ootused“ kuulajaid kaasa mõtlema autori, keeletoimetaja ja lugeja ootuste üle. Keeletoimetaja roll sõltub paljuski autori ootustest ja kogemusest ning teksti olemusest: ta võib olla autori kõrval teine silmapaar, kes kontrollib teksti arusaadavust ja pakub lahendusi, aga võib olla ka nn viimane instants nt ajasurve tõttu.
Keeletoimetaja pole siiski lõpplugeja, vaid vahelüli. Reili Arguse meelest küsitakse liiga harva, mida tahab lugeja. Kunstilisest tekstist tahab lugeja elamust, rikast ja huvitavat keelt ning keeletoimetaja roll on kirjutajale nõu anda. Tarbetekstist soovib lugeja selget ja lakoonilist infot, mitte elamust. Sellise teksti puhul võib toimetajal olla kaitsja roll: ta ei lase autori mainet kahjustada naiivse, vigase või laialivalguva tekstiga ega võimalda autorit süüdistada info hägustamises.
Lugejal on õigus saada arusaadavat infot. Et keeletoimetaja saaks autorile nõu anda, kuidas tekst lugejale arusaadavalt sõnastada, vajab keeletoimetaja nii norminguid kui ka stiilisoovitusi. Samuti ootab keeletoimetaja kunstiliste tekstide toimetamiseks suurt ja põhjalikku sõnaraamatut, ametliku asjaajamisteksti toimetamiseks selgeid ja süsteemseid soovitusi.
Helika Mäekivi (Eesti Keeletoimetajate Liit) tegi kokkuvõtte keeleabivahendeid käsitlevast küsitlusest (63 vastajat), mille keeletoimetajate liit korraldas 2021. aasta alguses.
Selgus, et kõige enam kasutavad keeletoimetajad keeleteabe otsimiseks e-keelenõu lehte ja veebi-ÕSi, üsna palju ka Sõnaveebi ja EKI keelenõuannet. E-keelenõu puhul hindavad kasutajad selle mugavust ja seda, et kõik on ühes kohas, paljud kasutavad seda ka harjumusest. Miinustena nimetati probleeme sõnaühendite otsimisega, tüüpsõnadega ja mõne selgituse pealiskaudsust.
Sõnaveebil on keeletoimetajate hulgas veel suhteliselt vähe kasutajaid. Sõnaveebi puhul meeldib kasutajatele see, et sõnavormid ja tuletised on mugavalt esitatud ning et see ühendab kõiki EKI sõnaraamatuid. Ühendsõnastikule heideti ette soovituste puudumist või ebaselgust, ka veebist pärit näited tekitavad segadust.
Küsitluse järgi ootavad ja hindavad keeletoimetajad EKI antavaid soovitusi, kuid vajavad ka tegeliku kasutuse näiteid. Hea keeleallikas võiks olla ühtaegu nii preskriptiivne kui ka deskriptiivne.
Koostanud Airi Männik