11. oktoobril 2019. a kogunesid keeletoimetajad ja muud keelehuvilised Tartu Ülikooli peahoones, et võtta osa õiguskeeleteemalisest seminarist. Ehkki auditoorium oli mahukas, olid peaaegu kõik 80 kohta täis.

Alustuseks meenutas Helika Mäekivi lühidalt liidu tähtsamaid verstaposte: kuidas jõuti mõttest loomise ja eetikakoodeksini, hangiti Haridus- ja Teadusministeeriumi praeguseni püsiv toetus, töötati välja keeletoimetaja kutsestandard, saadi kutse andja õigus ning moodustati hindamiskomisjon. Samuti kõneles ta sellest, kuidas ettevalmistustööle järgnesid proovieksamid ja lõpuks ka esimene päriseksam. Uhkusevärin hinges, saime aplausi saatel kaasa elada, kui Eesti esimesele viiele keeletoimetajale – Riina Reinsalule, Margit Rossile, Külli Pärtelile, Kristel Ressile ja Airi Männikule – anti üle kutsetunnistused.

Jätkasime Airi Männiku ja keeletoimetaja köielkõnniga. Sammhaaval edasi liikudes tuli tõdeda, et teksti juriidilise ja keelelise korrektsuse vahel tasakaalu saavutamine pole teps mitte kerge. Airi selgitas nelja peamist komistuskohta, mida tuleb õigusteksti toimetamisel silmas pidada.

Esimene neist on toimetamise käigus tekkivad kõikvõimalikud küsimused.

Teine komistuskivi seondub tavadega: kuidas uue reegli juurutamine on ajakulukas, kuidas reegli muutmine võib tekitada ebaühtlust ja segadust ning kuidas tehnika meid selle kõigega toimetulekul aidata võib.

Kolmandaks komistame sageli terminite otsa, millest mõnedki on juba ammu-ammu seadustesse raiutud ja mida nüüd paratamatult just sel kujul tuleb kasutada.

Ning neljandaks peab tekst ju ka selge saama. Täpsust ja üldsõnalisust hinnates tundsime ühiselt kaasa Tallinna siilidele ja tihastele, kelle koht õigusruumis oli algul üsna nukker.

Kokkuvõtvalt tõdes Airi siiski, et õigusteksti on tore toimetada, sest jutt on enamasti lühike ja lakooniline, sünonüümid võib heaga ära unustada ning inimesed saavad tekstist reaalset kasu.

Jutujärje võttis krapsakalt üle Krista Kerge, kes analüüsis õigus- ja haldussuhtlust õpetaja ja toimetaja vaatepunktist ning rõhutas, et ametniku eesmärk on kodanikke aidata. Haarasime kirjutusvahendid ja jätkasime 14 praktilise harjutusega, mille teemad algasid lausete, grammatika ja sõnavaliku parandamisest ning lõppesid tähendusvarjundite eristamisega. Muhelesime üksmeelselt, kui tutvusime õigusterminitega mitterase, pilgukontakt ja mitteeemaldatav juuksevaht.

Päevale pani punkti Katrin Hallik ettekandega teemal, kuidas selget keelt kasutades vormist sisuni jõuda. Noogutasime ühiselt kaasa mitmetele näidetele, mida andis muuta palju selgekeelsemaks, ja tõdesime, et tõelised muutused toimuvad ikka suunaga ülalt alla. Selge keele eesmärk on selgem, hoolivam ja inimkeelsem ühiskond ning säärane keelekasutus peab lähtuma kasutaja vajadustest.

Saime lühiülevaate selget keelt edendavate organisatsioonide PLAIN ja Clarity tegemistest ja saavutustest ning sellest, kuidas edeneb selge keele standardite koostamine. Meenutasime, kuidas läheb selgel keelel Põhjamaades ja kaugemalgi. Kuulsime 27. novembril toimuvast selge keele arvamuskojast ning riigiasutustele ja eraettevõtetele pakutavate koolituste sisust ja eesmärkidest. Tundsime rõõmu Eesti Haigekassa selgekeelsemaks muutumisest ning vaatlesime selge keele edendamise takistusi-lahendusi nii organisatsiooni, oskuste ja hoiakute kui ka keele tasandil.

Koostanud Kaspar Müürsepp